„Unsharp mask“ meetod on teravustamises nö klassika, kuid on ka muid võimalusi. Photoshopis mõned programmiversioonid tagasi loodud tööriist „Smart Sharpen“ ja Photoshop Expressis Adjust Sharpness. Sisuliselt on tegemist ühe ja sama vahendiga, mis PSEs on veidi lihtsustatud kujul. Ka siin on tegemist ikka selle sama kontrastsuse suurendamisega detailide piirjoontel – täpselt nagu „Unsharp mask“ tööriista puhul, mida eelmises Photoshopinipis vaatasime.
Leiame kaks tuttavat hooba Unsharp Maskist – Amount ja Radius. Puudu on Thresold mis aitas pisikesi müradetaile mängust välja jätta. Siin tehakse see ära automaatselt. Lisandunud on aga hoopis seade Remove oma kolme valikuga Gaussian Blus, Lens Blur ja Motion Blur. Mõte on selles, et pilt võib ebaterav olla üsna mitmel põhjusel ja vastavalt sellele tuleks teravustamisel ka käituda.
PS versioonil on võimalik seadeid ka ära salvestada, et hiljem saaks neid hõlpsamini kasutada. Nt võiks ära salvestada veebipiltide teravustamise seaded.
Photoshopi variandil leiame veel täpikese Advanced. See lubab teravustamise tööriistaga erinevalt mõjutada pildi heledaid ja tumedaid alasid. Sellest võib palju abi olla, eriti kõrgemate ISO tundlikkusega tehtud piltide puhul. Teatavasti muutub ju müratase alasäris piltide puhul suuremaks. Ja eks tumedad alad meie pildil ongi ju samuti alasäris ja seega ka mürasemad.
Advanced valik toob esile kaks lisapaneeli – Shadow ja Highlight. Leiame siit kolm hooba: Fade Amount vähendab pildi varjualades (või heledates) peapaneelil määratud Amount väärtust. Teisisõnu vähendatakse lisatud kontrastsust detailide piirjoontel. Tonal Width määrab ära tonaalse ala mõiste, kas tumedate all peetakse silmas ainust süsimusti (0%) või kõiki tumedaid toone mustast kuni keskmiste hallideni (100%). Ja Radius nagu ikka määrab joone laiuse detailide piirjoontel.
Viimasel ajal vaat ei igal uue objektiivi konstruktsioonis kas madala dispersiooniastmega või siis asfääriline lääts. Aga milleks need vajalikud on? Väga lihtne: madala dispersiooniastmega lääts vähendab kromaatilist ning asfääriline lääts sfäärilist aberratsiooni. Sest aberratsioon – see on üks väga paha asi ja seda tuleb kindlasti vähendada.
Tegelikult see niisama lihtne ongi. Või kui alguses ka ei ole, siis lihtsaks see saab. Allolev postitus on fotokursus.ee veebilehe kursuse “Fotograafia algkursus” üks alapeatükk. Urmas Ääro seletab siin selgelt ja konkreetselt lahti nii kromaatilise kui ka sfäärilise aberratsiooni olemuse ning nende vastu võitlevate läätsede vajalikkuse objektiivis.
“Fotograafia algkursus“. Peatükk 7.7
Keskkooli füüsikast teame, et valge valgus koosneb tegelikult erinevat värvi komponentidest. Teatud tingimustel lahutab loodus selle valge osadeks ja näitab meile kaunist vikerkaart. Teame ka seda, et seesama valge valgus, liikudes ühest keskkonnast teise, murdub. Kusjuures erinevad värvid murduvad erineva nurga all.
Kui nüüd valguskiir siseneb objektiivi, siis ta murtakse, et koondada see teravaks kujutiseks sensorile. Kuid nt sinine ja kollane murduvad erineva nurga all ja sensorini jõudes ei lange enam päriselt kokku. Selle tulemusena on meie pildil ühelpool telefoniposti kollane ja teisel pool sinine oreool. See probleem esineb just teleobjektiivide puhul, milles valguskiirel on pikem tee läbida ja seetõttu kasvab ka selline nihe.
Kromaatiline aberratsioon. Erinevat värvi valgus murdub objektiivis erineva nurga all. Tulemuseks on see, et erinevad värvid fokusseeruvad erinevale tasandile. Pildidl näeme siis värvilist kuma objektide servadel.
Kromaatilise aberratsiooni vähendamiseks kasutavad optikatootjad objektiivides läätsi mis on valmistatud erilisest (ja kallist) madala dispersiooniastmega klaasist, milles kogu valgus võimalikult ühtlaselt murdub. Sellisest klaasist läätse(de)ga objektiivile tehakse kindlasti ka vastav märge. Erinevad tootjad kasutavad erinevat tähistust: LD, DL, APO jne. Uuri infot konkreetselt tootjalt.
See on olukord kus meie pildistatud pildil on keskosa kenasti terav, kuid pildiservad jäävad udused.
Sfääriline aberratsioon on probleemiks just lainurkobjektiivides ja seda selle tõttu, et need on lühikesed. Objektiivi keskel liikuva valguskiire teekond sensorini on lühem kui objektiivi servadest sisenenud valgusel. Kui teravustame oma kujutise keskosa sensorile, liigub terav servade kujutis hoopis sensori taha. Selle mure lahendamiseks on tootjad kasutusele võtnud asfäärilise kujuga korrigeeriva optilise elemendi ja objektiividele kirjutatakse sageli Asp või Aspherical.
Sfääriline aberratsioon. Punktiiriga tähistatud sfäärilise läätse korral ei koondu kiired läätse keskosast samale tasandile kui kiired mis lähtuvad objektiivi servadelt. Korrigeeritud kujuga asfäärilise läätse puhul on see probleem lahendatud.
Tekst ja pildid©: Diana Tamane. Tõlge: Lauri Veerde
Läbi objektiivi paistev kaader sõltub nii meie vaatepunktist kui ka objektiivi fookuskaugusest. Mingis punktis muutub aga vaatepunkt ise perspektiiviks. Allolev foto kelgutavatest lastest on näiteks, kuidas valitud vaatepunkt võib vaatajat segadusse ajada, sest tuntud objektid omandavad abstraktse vormi.
Kui foto oleks pildistatud kelgutajatega samal tasandil olles, oleks see olnud tavaline. Püüa pildistada tavalisi objekte tavalisest erinevas perspektiivis. Kui võimalus, pildista nn linnulennult ülevalt alla. Võid ka püüda end kujutada pildistatavast objektist väiksemana olevat ja jäädvustada nähtut alt üles.
Otsi pindu, mis peegeldavad valgust. Vaateaknad, klaasist hooned, autod, veepind jne. Püüa pildistada nii, et peegeldus lisaks sinu pildile teise dimensiooni. Võid proovida näidata välismaailma peeglitaguse maailma osana, võid näidata maailma läbi väikse veepisa või veepiiska läbi maailma.
Selline pildistamisviis avardab tavaliste fotode piire. Kaamera püüab endasse peegelduse ühelt objektilt ning näitab teist objekti läbi esimese. Peegeldus muudab reaalse objekti suurust, kuju ja üldist visuaalset olemust. Allolev foto on hea näide sellest, kuidas peegelpind (antud juhul aken) loob pildile paralleeldimensiooni – linn maja siseseinal. Aknast peegelduv ruum tundub palju ehtsamana kui tegelik linnamaastik.
Vaata kõiki “Mida pildistada?” postitusi fotokursuse blogis
Kui sa pole objektiivi peale just liiga suuri summasid kulutanud, ei tee paha oma piltidele töötlemise käigus veidi teravust juurde anda. Kindlasti peaksid seda tegema siis kui oled pilti kadreerinud (Crop Tool) või pildi suurust muutnud. Interpoleerimise käigus kaotab pilt alati teravust, mõistlik oleks see ju tagasi saada. Just selle pärast muudan ma ise kõik oma netti minevad pildid õigesse mõõtu ega looda veebigaleriide endi tööriistadele. Need ei kipu peale suuruse muutmist küll teravusega tegelema.
Nagu ikka on ka siin üsna mitmeid võimalusi. Esimesena tuleb muidugi pähe Photoshopi (PS), Photoshop Elementsi (PSE) ning ka Lightroomi (LR) tööriist Unsharp Mask. Kui päris aus olla siis ega see tööriist pilti päriselt teravamaks ei teegi. Loob vaid teravama pildi illusiooni. Ta rõhutab pildi detailide piirjooni suurendades seal kontrastsust.
Amount.Ülemisel pildil näed väga tugevalt ületeravustatud kujutist millel on näha tume joon väljaspool ja hele joon seespool õielehte. Kui tugevaks need jooned lähevad sõltub seadest Amount. Selle väärtus võiks püsida 70 ja 120 vahel. (172 siin on liialdus).
Radius määrab selle ala laiuse kus Amount kontrastsust suurendab. Sobiv väärtus sõltub pildi suurusest. Veebi minevate piltide puhul mille pikem külg on nii 600-800pix võiks see väärtus püsida alla 1,0. Sageli piisab 0,4 – 0,7.
Thresold: müravabade digipiltide puhul võib „Treshold“ väärtuse nulli jätta. Mürasema pildi puhul aga leia siin selline väärtus, kus tööriist müratäpikesi ei teravusta, suuremaid detaile aga küll.
Vähe on pilditöötluses tööde järjekorra suhtes kindlaid käske ja keelde, teravustamise juures aga üks on. Ma ei tea ühtegi juhtumit kus seda reeglit muuta võiks. Nimelt teravustamine olgu alati kõige viimane toiming mida oma pildiga teed. Kujutle kui esmalt teravustad ja seejärel suurendad pildi kontrastsust. Tegelikult ju teravustad siis üle.
Kui sul on pilditöötlusprogrammi aknas rohkem pilte ja soovid neile kõigile teravust lisada, siis oleks väga mõistlik kasutada teistel piltidel klahvikombinatsiooni Ctrl-F. See rakendab pildile kohe viimati kasutatud filtri viimatikasutatud seadetega.
On veel üks pisikene mure selle teravustamisega. Nimelt on RGB värvimudel sellise ehitusega, et mitmed pildi omadused on üsna tihedalt omavahel seotud. Kui me suurendame pildi kontrastsust suureneb paratamatult ka värviküllastus. Võib esineda olukordi kus seesama nähtus muutub ka teravustamise juures üsna häirivaks. Pildi detailide piirjoontele võivad tekkida värvilised jooned. Nüüd aitab üks väike trikk mida saad kasutada küll vaid Photoshopis sest Elementsis vastav tööriist puudub. Kohe peale Unsharp Maski kasutamist leia Edit menüüst tööriist nimega Fade…, tegelikult peaks seal olema Fade Unsharp Mask, ehk siis viimati kasutatud tööriist.
Opacity hoova abil saad teravustamise efekti pildil tagantjärele nõrgendada. Modeks vali aga Luminocity. See meetod jätab pildi detailide servad kontrastsemaks aga mitte värvilisemaks.
Enamvähem sama tulemuse saame kui viime pildi enne teravustamist Lab värvimudelisse (Image-Mode) ja rakendame Unsharp Maski vaid Lightnress kanalile. Leiame selle Channel paletilt. See meetod on kasutatav vaid PSEs.
Tekst ja pildid©: Diana Tamane. Tõlge: Lauri Veerde
Mingit objekti või olukorda pildistades asetatakse see tavaliselt kaadri keskmesse. Keskmestatud kompositsioonis ei ole iseenesest mitte midagi halba, kuid – proovigem samu asju pisut teistmoodi pildistada. Nii, et huvitavad objektid või tegevus oleks paigutatud ühte või mitmesse nurka. Selliste fotodega ei anna me vaatajale kohe kõige tähtsamat infot. Me sunnime vaatajat pilti uurima, selleks et teada saada, mis seal täpselt kujutatud on ja miks just nii.
Loo pildile mõtlemiseks ruumi – selleks et ära tunda pildile püütud materjale ja objektide seoseid neid ümbritseva keskkonnaga.
Postitas (0) Kommentaari
Kui sa tahad pildistada midagi, mis liigub – olgu selleks siis ringi tormav laps, ralliauto või voolav vesi – siis pead valima vastavalt soovitavale tulemusele õige säriaja. Kui soovid, et liikuv objekt jääks pildil terav ja selge, peaksid valima kiire säriaja (olenevalt liikumiskiirusest 1/90 sekundit või kiirem). Kui soovid, et objekti liikumine jääks udusena või trajektoorina pildile, peaksid valima aeglase säriaja (olenevalt liikumiskiirusest 1/15 sekundit ja aeglasem).
Tammilt alla sööstev vesi – pildistatud ülikiire säriajaga 1/2000 sekundit.
Seesama vesi – pildistatud suhteliselt aeglase säriajaga 1/2 sekundit.
Kõige lihtsam viis säriaega oma kontrolli alla saada, on pildistada särirežiimis „säriajaprioriteet“. Peegelkaameratel saab seda reeglina seada valikuketta abil. Kui sul on kaamera, millel saab säriaega seada, siis võta see kätte ja lülita režiimile säriajaprioriteet.
 |
 |
| . | . |
1. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb Canoni peegelkaamerail keerata režiimiketas asendisse “Tv”. (Pildil Canon EOS 600D kaamera).
2. Nüüd on Canoni kaamera LCD-ekraanil näha ülal vasakul sinise kastikese sees hetkel valitud säriaeg. Antud juhul 1/30 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera esiküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse heledusega.
 |
 |
| . | . |
1. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb Nikoni kaamerail keerata režiimiketas asendisse “S”. (Pildil Nikon D5100 kaamera).
2. Nikoni peegelkaamera kuvab hetkel valitud säriaega ekraani keskel. Hetkel on säriajaks 1/80 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera tagaküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse heledusega.
 |
 |
| . |
1. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb Pentaxi kaamerail keerata režiimiketas asendisse “Tv”. (Pildil Pentax K-r kaamera).
2. Nüüd on Pentaxi peegelkaamera LCD-ekraanil näha ülal vasakul sinise kastikese sees hetkel valitud säriaeg. Praegu on see 1/60 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera tagaküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse heledusega.
 |
 |
| . |
1. Sony kaamerail tuleb säriajaprioriteedis pildistamiseks keerata režiimiketas asendisse “S”. (Pildil Sony a65 kaamera).
2. Nüüd on Sony kaamera LCD-ekraanil näha all vasakus nurgas oranži värviga markeerituld hetkel valitud säriaeg. Praegu on see 1/10 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera esiküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse hel
Säriaega saad muuta vastavalt sellele, kuidas sinu kaamera seadistatud on – kas täisstopi, poole stopi või kõige täpsemalt – veerandstopi kaupa.
Ülalolev tabel näitab säriaegu vahemikus ¼ sekundit ja 1/125 sekundit. Muuda oma kaamera säriaega ning vaata kui pika sammuga sinu kaamera säriaega seadistab.
Keera säriajaks 1/60 ja pildista foto. Kui võimalik, pildista midagi, mis liiguks. Keera säriajaks ¼ ja pildista veel üks foto. Nüüd keera säriajaks 1 sekund ning pildista üks foto. Võid niiviisi katsetada mitmete erinevate säriaegadega ning jälgida, kuidas liikumine piltidele jääb.
Loe ka artiklit “Mis on säriaeg?“
Vaata kõiki fotonippe Fotokursuse blogis
Tekst ja pildid©: Diana Tamane. Tõlge: Lauri Veerde
Meie ümber on palju pildistamisväärseid objekte ja olukordi. Selle, mida nende seast pildistamiseks valida, määratlevad kaamera taga oleva inimese huvid, kogemused, tuju ja muud sarnased faktorid. Mis iganes välised ja sisemised eeldused foto tegemisel pildistajale ette antud on, peaks ta alati püüdma läheneda igapäevastele motiividele teistsuguse nurga alt. Siis paistab ka foto erinev ja huvitav. Täna algavas artikliseerias anname praktilisi soovitusi selleks, et igapäevases olustikus paremini enda ümber vaadata ja juba enne fotoaparaadi kätte võtmist huvitavaid pilte näha.
Valguseta fotograafiat ei oleks. Sõna „fotograafia“ tähendabki ju kreeka keeles valgusega joonistamist. Kahel alloleval pildil mängib valgus huvitava foto saamisel väga olulist rolli. Kui ei oleks täpselt seesugust valgust, poleks ka pildile jäädvustunud huvitavaid varje.
Vaadates esimest fotot köögist, tunneme me tugevat sidet reaalse objekti – praegusel juhul pliidi, millel on reaalsed mõõtmed ja kaal – ja seinale projitseeritud, kaadrist välja jäävate objektide vahel. Me ei näe neid valguse poolt seinale manatud objekte vaid kujutame neid endale valguse vahendusel ette. Me ei mõtle maja peale vaid ruumile maja taga:
Järgmine näidisfoto on pildistatud Tartus. Pikad maastikku ilmestavad puud loovad fotosse kaaluta oleku tunde, mille tulemusena maastik vaat et ebareaalsena tundub. Loomuliku valguse huvitav kasutamine tavalises linnaruumis loob visuaalse illusiooni sellest mida me näeme ja mis tegelikult eksisteerib:
