Kui sa pole objektiivi peale just liiga suuri summasid kulutanud, ei tee paha oma piltidele töötlemise käigus veidi teravust juurde anda. Kindlasti peaksid seda tegema siis kui oled pilti kadreerinud (Crop Tool) või pildi suurust muutnud. Interpoleerimise käigus kaotab pilt alati teravust, mõistlik oleks see ju tagasi saada. Just selle pärast muudan ma ise kõik oma netti minevad pildid õigesse mõõtu ega looda veebigaleriide endi tööriistadele. Need ei kipu peale suuruse muutmist küll teravusega tegelema.
Nagu ikka on ka siin üsna mitmeid võimalusi. Esimesena tuleb muidugi pähe Photoshopi (PS), Photoshop Elementsi (PSE) ning ka Lightroomi (LR) tööriist Unsharp Mask. Kui päris aus olla siis ega see tööriist pilti päriselt teravamaks ei teegi. Loob vaid teravama pildi illusiooni. Ta rõhutab pildi detailide piirjooni suurendades seal kontrastsust.
Amount.Ülemisel pildil näed väga tugevalt ületeravustatud kujutist millel on näha tume joon väljaspool ja hele joon seespool õielehte. Kui tugevaks need jooned lähevad sõltub seadest Amount. Selle väärtus võiks püsida 70 ja 120 vahel. (172 siin on liialdus).
Radius määrab selle ala laiuse kus Amount kontrastsust suurendab. Sobiv väärtus sõltub pildi suurusest. Veebi minevate piltide puhul mille pikem külg on nii 600-800pix võiks see väärtus püsida alla 1,0. Sageli piisab 0,4 – 0,7.
Thresold: müravabade digipiltide puhul võib „Treshold“ väärtuse nulli jätta. Mürasema pildi puhul aga leia siin selline väärtus, kus tööriist müratäpikesi ei teravusta, suuremaid detaile aga küll.
Vähe on pilditöötluses tööde järjekorra suhtes kindlaid käske ja keelde, teravustamise juures aga üks on. Ma ei tea ühtegi juhtumit kus seda reeglit muuta võiks. Nimelt teravustamine olgu alati kõige viimane toiming mida oma pildiga teed. Kujutle kui esmalt teravustad ja seejärel suurendad pildi kontrastsust. Tegelikult ju teravustad siis üle.
Kui sul on pilditöötlusprogrammi aknas rohkem pilte ja soovid neile kõigile teravust lisada, siis oleks väga mõistlik kasutada teistel piltidel klahvikombinatsiooni Ctrl-F. See rakendab pildile kohe viimati kasutatud filtri viimatikasutatud seadetega.
On veel üks pisikene mure selle teravustamisega. Nimelt on RGB värvimudel sellise ehitusega, et mitmed pildi omadused on üsna tihedalt omavahel seotud. Kui me suurendame pildi kontrastsust suureneb paratamatult ka värviküllastus. Võib esineda olukordi kus seesama nähtus muutub ka teravustamise juures üsna häirivaks. Pildi detailide piirjoontele võivad tekkida värvilised jooned. Nüüd aitab üks väike trikk mida saad kasutada küll vaid Photoshopis sest Elementsis vastav tööriist puudub. Kohe peale Unsharp Maski kasutamist leia Edit menüüst tööriist nimega Fade…, tegelikult peaks seal olema Fade Unsharp Mask, ehk siis viimati kasutatud tööriist.
Opacity hoova abil saad teravustamise efekti pildil tagantjärele nõrgendada. Modeks vali aga Luminocity. See meetod jätab pildi detailide servad kontrastsemaks aga mitte värvilisemaks.
Enamvähem sama tulemuse saame kui viime pildi enne teravustamist Lab värvimudelisse (Image-Mode) ja rakendame Unsharp Maski vaid Lightnress kanalile. Leiame selle Channel paletilt. See meetod on kasutatav vaid PSEs.
Tekst ja pildid©: Diana Tamane. Tõlge: Lauri Veerde
Mingit objekti või olukorda pildistades asetatakse see tavaliselt kaadri keskmesse. Keskmestatud kompositsioonis ei ole iseenesest mitte midagi halba, kuid – proovigem samu asju pisut teistmoodi pildistada. Nii, et huvitavad objektid või tegevus oleks paigutatud ühte või mitmesse nurka. Selliste fotodega ei anna me vaatajale kohe kõige tähtsamat infot. Me sunnime vaatajat pilti uurima, selleks et teada saada, mis seal täpselt kujutatud on ja miks just nii.
Loo pildile mõtlemiseks ruumi – selleks et ära tunda pildile püütud materjale ja objektide seoseid neid ümbritseva keskkonnaga.
Postitas (0) Kommentaari
Kui sa tahad pildistada midagi, mis liigub – olgu selleks siis ringi tormav laps, ralliauto või voolav vesi – siis pead valima vastavalt soovitavale tulemusele õige säriaja. Kui soovid, et liikuv objekt jääks pildil terav ja selge, peaksid valima kiire säriaja (olenevalt liikumiskiirusest 1/90 sekundit või kiirem). Kui soovid, et objekti liikumine jääks udusena või trajektoorina pildile, peaksid valima aeglase säriaja (olenevalt liikumiskiirusest 1/15 sekundit ja aeglasem).
Tammilt alla sööstev vesi – pildistatud ülikiire säriajaga 1/2000 sekundit.
Seesama vesi – pildistatud suhteliselt aeglase säriajaga 1/2 sekundit.
Kõige lihtsam viis säriaega oma kontrolli alla saada, on pildistada särirežiimis „säriajaprioriteet“. Peegelkaameratel saab seda reeglina seada valikuketta abil. Kui sul on kaamera, millel saab säriaega seada, siis võta see kätte ja lülita režiimile säriajaprioriteet.
 |
 |
| . | . |
1. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb Canoni peegelkaamerail keerata režiimiketas asendisse “Tv”. (Pildil Canon EOS 600D kaamera).
2. Nüüd on Canoni kaamera LCD-ekraanil näha ülal vasakul sinise kastikese sees hetkel valitud säriaeg. Antud juhul 1/30 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera esiküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse heledusega.
 |
 |
| . | . |
1. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb Nikoni kaamerail keerata režiimiketas asendisse “S”. (Pildil Nikon D5100 kaamera).
2. Nikoni peegelkaamera kuvab hetkel valitud säriaega ekraani keskel. Hetkel on säriajaks 1/80 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera tagaküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse heledusega.
 |
 |
| . |
1. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb Pentaxi kaamerail keerata režiimiketas asendisse “Tv”. (Pildil Pentax K-r kaamera).
2. Nüüd on Pentaxi peegelkaamera LCD-ekraanil näha ülal vasakul sinise kastikese sees hetkel valitud säriaeg. Praegu on see 1/60 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera tagaküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse heledusega.
 |
 |
| . |
1. Sony kaamerail tuleb säriajaprioriteedis pildistamiseks keerata režiimiketas asendisse “S”. (Pildil Sony a65 kaamera).
2. Nüüd on Sony kaamera LCD-ekraanil näha all vasakus nurgas oranži värviga markeerituld hetkel valitud säriaeg. Praegu on see 1/10 sekundit. Säriaega saab pikemaks ja lühemaks seada kaamera esiküljel olevat valikuratast vasakule-paremale keerates. Vastavalt sinu valitud säriajale seab kaamera automaatselt paika ava nii et pilt tuleks korrektse hel
Säriaega saad muuta vastavalt sellele, kuidas sinu kaamera seadistatud on – kas täisstopi, poole stopi või kõige täpsemalt – veerandstopi kaupa.
Ülalolev tabel näitab säriaegu vahemikus ¼ sekundit ja 1/125 sekundit. Muuda oma kaamera säriaega ning vaata kui pika sammuga sinu kaamera säriaega seadistab.
Keera säriajaks 1/60 ja pildista foto. Kui võimalik, pildista midagi, mis liiguks. Keera säriajaks ¼ ja pildista veel üks foto. Nüüd keera säriajaks 1 sekund ning pildista üks foto. Võid niiviisi katsetada mitmete erinevate säriaegadega ning jälgida, kuidas liikumine piltidele jääb.
Loe ka artiklit “Mis on säriaeg?“
Vaata kõiki fotonippe Fotokursuse blogis
Tekst ja pildid©: Diana Tamane. Tõlge: Lauri Veerde
Meie ümber on palju pildistamisväärseid objekte ja olukordi. Selle, mida nende seast pildistamiseks valida, määratlevad kaamera taga oleva inimese huvid, kogemused, tuju ja muud sarnased faktorid. Mis iganes välised ja sisemised eeldused foto tegemisel pildistajale ette antud on, peaks ta alati püüdma läheneda igapäevastele motiividele teistsuguse nurga alt. Siis paistab ka foto erinev ja huvitav. Täna algavas artikliseerias anname praktilisi soovitusi selleks, et igapäevases olustikus paremini enda ümber vaadata ja juba enne fotoaparaadi kätte võtmist huvitavaid pilte näha.
Valguseta fotograafiat ei oleks. Sõna „fotograafia“ tähendabki ju kreeka keeles valgusega joonistamist. Kahel alloleval pildil mängib valgus huvitava foto saamisel väga olulist rolli. Kui ei oleks täpselt seesugust valgust, poleks ka pildile jäädvustunud huvitavaid varje.
Vaadates esimest fotot köögist, tunneme me tugevat sidet reaalse objekti – praegusel juhul pliidi, millel on reaalsed mõõtmed ja kaal – ja seinale projitseeritud, kaadrist välja jäävate objektide vahel. Me ei näe neid valguse poolt seinale manatud objekte vaid kujutame neid endale valguse vahendusel ette. Me ei mõtle maja peale vaid ruumile maja taga:
Järgmine näidisfoto on pildistatud Tartus. Pikad maastikku ilmestavad puud loovad fotosse kaaluta oleku tunde, mille tulemusena maastik vaat et ebareaalsena tundub. Loomuliku valguse huvitav kasutamine tavalises linnaruumis loob visuaalse illusiooni sellest mida me näeme ja mis tegelikult eksisteerib:
Novembrikuu – ja sel aastal ka detsembri algus – on pildistamiseks ilmselt kõige halvem aeg aastas. Õhtul läheb juba kella nelja paiku pimedaks, valget lund veel maas ei ole ja tihti sajab vihma. Pimedaid sügisõhtuid võib ära kasutada kaamera kasutusjuhendi lugemiseks ja tubaseks fotograafiaks. Näiteks – portreefotograafiaks.
Canon EOS 550D + Pentax 77mm f/1,8 Limited. f/1.8, 1/50 sek, ISO 100
Olgu siin kohe ära öeldud, et peegelkaameraga kaasa tuleva 18-55mm kitobjektiiviga tubastes hämarates tingimustes kuigi lõbus pildistada ei ole. Miks? Selle ava on nimelt nii väike (tavaliselt 3,5-5,6), et hästi valgustatud foto saamiseks tuleb pildistada liiga pika säriaja või liiga kõrge ISOga. Esimene muudab pildi uduseks, teine halvendab kvaliteeti. Soovitan kõigile, kel vähegi pildistamise vastu huvi on, soovida jõuluvanalt valgusjõulist, suure maksimaalse avaga fiksobjektiivi. Igal kaameratootjal on vähemalt üks selline valikus: 
Need objektiivid on väga soodsate hindadega, kuid avavad pildistamiseks justkui hoopis uue maailma. Keera ainult ava maksimaalselt valla ning pildistadki imeilusa uduse taustaga fotosid sellises valguses, kus seni vaid digimürased udukogud või punasilmsed välgust plasside mordadega zombid figureerinud on.
Lisaks valgusjõulisele objektiivile on sul vaja veel kaamerat, laualampi ja modelli. Ongi kõik.
Mina valisin võttekohaks köögi. Seda sellepärast, et portreteeritav istus statsionaarses asendis köögilaua taga ja mossitas, et peab küpsise asemel sööma pikka poissi koos kartuli ja kastmega. Kuna oli õhtu, siis aknast valgust ei paistnud. Valgusallikaid oli kaks. Ülal vasakul põles laelamp. Ise hoidsin käes tavalist halogeenpirniga kirjutuslaualampi. Nagu seinale langenud varjust näha, hoidsin seda Pauli näost pisut ülevalpool ja pisut vasakul.
AVA: Mina valisin pildistamiseks ava 1.8. See on minu objektiivi maksimumava ning tean, et Pentax 77mm f/1,8 Limited objektiivi joonis on terav ka täisava puhul. Soodsamate objektiivide joonis kipub täisava puhul olema pisut pehme – seega kui valgus võimaldab, keera ava üks või paar astet väiksemaks. Sellega suurendad ka teravussügavust ja pisieksimused teravustamisel ei maksa nii kergesti kätte.
ISO: Ilmselt pead lisama ka ISO tundlikkust. Teatavasti halvendab suurem ISO pildikvaliteeti. Uuemate kaamerate puhul tulevad ISO 400 tundlikkusega pildistatud fotod aga väga korralikud. Seega soovitan pildistamiseks valida ISO 400.
SÄRIAEG: Säriaeg võiks käest pildistamisel olla suurem kui 1/50 sekundit. Kui modell piisavalt paigal on ning sa ka kaamerat päästikule vajutamise ajal paigal hoiad, võib terava pildi saada ka 1/30 säriajaga kuid see on siis juba õnnemäng.
Pane paika ülalkirjeldatud juhiste järgi Ava ja ISO ning siis vaata, millist säriaega sul vaja on, et foto normaalse valgustatusega tuleks. Kui säriaeg kipub liiga pikaks jääma, siis pane ISO tundlikkust juurde (ISO 800 on samuti talutav, üle selle hakkab digimüra portreefoto juures juba häirima) või keera võimalusel ava suuremaks.
Mida suurem on ava, seda väiksem on teravusulatus. See tähendab, et ava 1.8 puhul on teravussügavus väga väike. Kui sa oled oma modellist 50 mm objektiiviga 1,5 m kaugusel, siis on päris teravat ala ainult 6 mm. See tähendab, et sa pead teravustama täpselt silmade peale ning ei tohi kaamerat pärast teravuse lukustamist ette-taha liigutada. Kui sul teravustamine õnnestub, siis saad pildi, kus modelli ninaots ja kõrvad on juba nähtavalt fookusest väljas kuid kõige olulisem osa – silmad – on kenasti teravad.
Ära mitte mingil juhul kasuta automaatse teravustamispunkti valikut, vaid lülita kaamera fokusseerima ühe, keskmestatud autofookuspunkti peale (kui sa pole kindel, kuidas seda teha, siis vaata oma kasutusjuhendist). Nii saad punkti asetada täpselt silma kohale, päästikut poole peale vajutades teravuse lukustada, sõrme päästikul hoides ümber kadreerida ja siis päästiku pildistamiseks täielikult alla vajutada.
Kui tehnika on paigas, tuleb jälgida modelli. Oluline on, et modell ei võtaks ette äkilisi või kiiremaid liigutusi. Vastasel juhul jääb ta kaadrisse udune. Nagu iga portreefoto puhul, on ka siin oluline, et modelli pilgus oleks midagi, mis paneks ka võõraid inimesi sinu pildistatud fotot vaatama. Kuidas sellist pilku saada – see on juba modelli ja pildistaja vahelise suhtluse küsimus või modelli professionaalsusest tulenev väärtus.
Järeltöötluses rangeid reegleid ei ole. Mina pildistasin enda sessiooni RAW-vormingus. See tähendab, et ma sain järeltöötluse käigus pilti vabalt enam kui stopi võrra heledamaks muuta. Kuna mulle tundus, et foto oleks mõjusam must-valgena, siis konverteerisin selle Adobe Camera RAW abil must-valgeks. Nii tulevad kõige paremini esile Pauli suured tumedad silmad, mis vast isegi pisut hüpnootilistena tunduvad ja vaataja endasse tõmbavad. Lõpuks tõstsin pisut kontrastsust ning kõige viimasena eemaldasin Photoshopis pildistamise käigus hooletult taustale jäänud elektripistiku.
Pilditöötluseks võib Photoshopi ja selle koosseisus olema Adobe Camera RAW asemel kasutada väga edukalt ka kaameraga kaasas olevat pilditöötlustarkvara või vabavarana alla laetavat GIMP`i. Viimase kasutamist õpetab fotokursuse veebilehel tasuta kursus.
Tulemusega võib enam-vähem rahule jääda. Ideaalis oleks Paul pidanud olema seinast pisut kaugemal – siis ei oleks taustale jäänud praegu pisut häirivat varju.
Proovi samuti hämaras portreed pildistada ning näita oma tulemusi Fotokursus.ee Facebooki lehel.
Miks mu pildid näevad internetis halvemad välja kui mu arvutis? Küllap on see probleem tuttav paljudele. Töötled pildi Photoshopis ilusaks, tõstad üles netti ja oh häda – värvid pole enam need mis mul mõeldud olid. Mis siis võib juhtuda meie pildi värvidega teel internetti? No tegelikult ei juhtu midagi. Võimalik, et on kasutusel selline veebibrauser mis ei toeta värvihaldust. No ja mis see värvihaldus siis veel on?
Enamjaolt kasutame oma piltide värvide saamiseks RGB nimelist värvimudelit. RGB – lühendid sõnadest Red, Green, Blue e. punane, roheline, sinine. Need ongi need värvid mille abil saadakse meie pildile kõik vajalikud toonid. Iga piksel sisaldab informatsiooni nende kolme tooni kohta. Nt 255,0,0 tähendab maksimaalselt küllastatud punast ja 128, 128, 128 keskmist halli. Halli märgib ka kombinatsioon 25, 25, 25 kuid nüüd juba üsna tumedat. Seega pikselit kirjeldav informatsioon annab edasi põhivärvide vajaliku omavahelise tasakaalu. Tundub arusaadav, lihtne ja ilus? Kuid ometi pole seda mitte.
RGB värvimudelit luues jäeti nimelt kokku leppimata milline peaks see põhjakeeratud punane (255, 0, 0) ka välja nägema. Selle üle otsustab hoopis värvenäitav seade: monitor, projektor, printer. Kas tõesti selline tohuvapohu? Kas ma siis kuidagi ei saagi kontrollida, milliste värvidega mu pilt mu sõbra monitorilt paistab? Õnneks ikka saab. Selleks tulid 1993.a. kokku tähtsad inimesed tööstusharu olulistest firmadest (Adobe, Agfa, HP, Xerox jne), nimetasid end International Color consortium (ICC) ning otsustasid standardites kokku leppida. Nii sündis tehnoloogia mida tunneme värvihalduse (Color Management) nime all.
Kuidas see Värvihaldus siis meid aitab? Selleks, et asi kenasti tööle saada, peaksime esmalt oma seadmeid veidi uurima. Õieti nende värvitajusid. Teisisõnu kalibreerime ära skannerid, printerid, monitorid. Mida see tähendab? Skanneri kalibreerimiseks pistame skannerisse testpildi ja skaneerime selle. Tulemust laseme analüüsida programmil mis võrdleb saadud värve etaloniga. Nii kireldatakse skanneri värvinägemist ja salvestatakse profiili failina mingi_skanner.icc . Sellesse võib ka suhtuda kui skanneri värviruumi mis esitataksegi 3 mõõtmelise graafikuna. Nüüd hakkab selles konkreetses värviruumis mingi pikseli väärtus (nt 40, 200,45) juba tähendama konkreetset värvitooni. Printeri ja monitori kalibreerimise puhul laseme neil ükshaaval näidata erinevaid värve, mille siis vastav värve mõõtev seade ära kirjeldab.
Fotokaamerate kalibreerimine on veidi keerulisem teema kuna pildistame ju väga erinevas valguses. Edukalt saab kalibreerida stuudiosessioone.
Seadmete kalibreerimise teel saame ka seadmepõhised värviruumid, mis aga päris hästi pilditöötlemiseks ei sobi. Nende ruumide häda on selles, et nad pole lineaarsed. Color Balance või mõni muu tööriist Photoshopis käituks erinevalt nt helepunase ja tumepunase tooniga ja muudaks töötlemise üsna segaseks. Seetõttu on loodud spetsiaalsed just töötlemiseks mõeldud värviruumid.
Kõige tuntumad neist ehk Adobe RGB (1998) ja sRGB IEC61966-2.1 (ehk lihtsalt sRGB). Nende erinevuseks on nende värviruumide ulatus. Adobe RGB suurem ja sRGB väiksem. Meie punane 255.0.0 on Adobe RGB ruumis küllastunum kui sRGB omas. Neile lisaks on digifotograafidele loodud veel ka ProPhoto RGB. See on veel ulatuslikum kui Adobe RGB.
Milliseid neist peaksime siis kasutama? Mul oleks sellele küsimusele kaks vastust.
Esiteks lihtsam variant: kasutage alati sRGB ruumi. Nii toimides on peaaegu võimatu eksida. Nimelt on digilaborite ulatus enam-vähem sRGB oma ja seda on ka veebibrauserite oma. Seega kui teie pilditöötlusprogrammi värviseaded või kaamera omad (jpg formaati pildistades) on seatud samuti sRGB-le saategi sarnase tulemuse sama värviruumiga keskkondades. Kui töötlemiskeskkond on aga seatud AdobeRGB-le näete oma arvutis pilte kirkamate värvidega kui hiljem teised neid veebi sRGB ruumis nägema hakkavad.
Teine tee on keerukam ja eeldab veidi sügavamaid teadmisi värvihaldusest. Te võite töödelda oma pilte kasvõi ProPhot RGB-s kuid enne veebi tõstmist tuleks pilt sRGB ruumi sobivaks konverteerida. St pildi pikselite värv muudetakse sRGB ruumile sobivaks. Vastava vahendi leiame Photoshopis Edit-Convert ti Profile tööriista näol. Või ka mage Protsessor sriptis olev linnuke Convert to sRGB. Photoshop Elementsil kahjuks sellised vahendeid ei olegi.
Tõsi, mida aeg edasi seda rohkem väljundeid saavad endale ka värvihaldusvõimekuse. Nii on tänaseks suuremad veebibrauserid suutelised pilti siiski õigete värvidega näitama sõltuvalt sellest milline profiiliinfo sisaldub pildifailis. Seda tänu kiiremale internetile ja jõudsamatele arvutitele. Sellegipoolest jääksin ma veebi puhul täna veel sRGB juurde, kasutatakse ka hulga selliseid pildivaatamise programme mis teie kauni sügisvärvides AdobeRGB pildi üsna jubedaks muudavad.
Postitas (0) Kommentaari
Säriaeg on aeg, mille kestel fotokaamera sensor valgust salvestab.
Katik
Selleks, et valgusele tundlik pildisensor kogu aeg pilti ei salvestaks, on see kaetud nn „luugiga“. Kui fotograaf foto tegemiseks päästikule vajutab, avab ta tegelikult sellesama pildisensori ees oleva „luugi“ ning lubab seega läbi objektiivi tuleval valgusel sensorile paista. Sensor salvestab valguse ning „luuk“ sulgub. Seda luuki nimetatakse fotograafias katikuks. Ajavahemikku katiku avanemisest sulgemiseni nimetatakse aga säriajaks.
Tavaliste igapäevapiltide tegemisel on katik lahti vaid murdosa sekundist. Säriajad võivad aga ulatuda sekundite, minutite ja erijuhtudel isegi tundide pikkuseks. Vaata näiteks Lincoln Harrisoni fotosid, kus öise taeva pildistamisel on olnud säriajaks kuni kaks tundi. Kahe tunni vältel liikuvate tähtede trajektoor joonistab taevasse värvilise mustri. Vaata pilte siit.
Muidugi mõista mõjutab säriaja pikkus foto heledust/tumedust. Mitte vähem olulisena mõjutab säriaeg aga ka liikumise jäämist pildile. Kiire säriaeg peatab aja. Katik on lahti vaid sajandik või isegi tuhandik sekundist ning selle aja sees ei jõua sensor liikumist salvestada. Jooksev sportlane või kihutav auto jääb fotole terava ja selgena.
Lühike säriaeg. Liikumist teravana pildile püüdes tuleks pildistada säriaegadega 1/125 sekundit või kiirem. Hobune on hüppe pealt liikumatuna püütud, kasutades kiiret säriaega 1/500 sekundit. Hämaras sisehallis esitab see pildistajale ja kaamerale kõrged nõudmised sest nii kiire säriaja puhul jõuab katik liiga vähe lahti olla. Valgust jõuab seega sensorile väha – seega peab katiku kiirust kompenseerima võimalikult lahtise ava ja kõrge ISO-ga. Pildi tehnilised andmed: f/4, 1/500 s, ISO 2500. Canon EOS 7D + EF 70-200mm f/2.8L USM IS. Elari Aaboja.
Aeglane säriaeg jätab objekti liikumise pildile näha. Katik on lahti sekund või mitu ning selle aja kestel salvestab sensor kõik, mida ta „näeb“. Aeglane säriaeg muudab liikumise uduseks trajektooriks ning loob pildile visuaalse ja huvitava efekti liikumisest. Sellised fotod on täis energiat ja mõjuvad dünaamilistena.
Pikk säriaeg. Katiku lahtioleku ajal salvestab pildisensor kõik, mida ta näeb. Kui kaadris on liikumine, jääb see üldjuhul pildile ebaterava trajektoorina. Ülaloleva foto pildistamise ajal valgustasid lasteaia õue vaid tänavalaternad. Selleks, et foto liiga pime ei tuleks, oli vaja päris pikka säriaega – 1,6 sekundit. Statiivi puudumisel toetasin kaamera fotokotile ja püüdsin seda seal pildistamise ajal hoida nii liikumatult kui võimalik. Tulemusena pildistatud fotol on maapind ja taustal olevad atraktsioonid aktsepteeritavalt teravad. Kiikuva Pauli liikumistrajektoor on aga dünaamiliselt ja efektselt pildile salvestunud. Pildi tehnilised andmed: f/4, 1,6 s, ISO 1600. Canon EOS 550D + EF 24-105mm f/4L IS USM. Lauri Veerde.
Säriaega mõõdetakse sekundites. Pildistaja saab säriaega seada kindlate, kaameratootja poolt defineeritud sammude kaupa. Neid samme nimetatakse stoppideks. Tavaliselt algavad stopid 30. sekundist ning lõpevad 1/4000 sekundiga. Säriaja stopid vahemikus 1 sekund kuni 1/1000 sekundit on näiteks:
1, 1/2, 1/4, 1/8, 1/15, 1/30, 1/60, 1/125, 1/250, 1/500, 1/1000 (sekundit)
Tänapäeva digipeeglite säriaegu saab seadistada pisut täpsemalt kui ülal välja toodud täisstoppide rida. Täpsemaks seadistamiseks on võimalik keerata säriaega kiiremaks või aeglasemaks kas poole või koguni kolmandiku stopi kaupa:
Säriajad 1, 1/2 ja 1/3 stoppi sammuga vahemikus ¼ sekundit ja 1/125 sekundit
Kõik nipid õige säriaja seadmise, ava/säriaja/ISO suhte kohta saad teada Fotokursusest “Fotograafia algkursus“
