kysimus

Ehk on ka sinul ilusat maastikuvaadet pildistades sügavsinine taevas pildi peal hoopiski mõttetult valge jäänud? Palja silmaga nähtav pilvepits ja värvid pildilt lihtsalt kadunud? Võib juhtuda, et oled siis selles tulemuses süüdistanud omaenese oskusi kaamera seadeid õigesti paika panna. Kuid tead mis – mõnes pildistamisolukorras ei olegi võimalik palja kaameraga ilusat pilti teha. Ning seda mitte fotograafi oskamatuse, vaid fotokaamera (olgu see siis profiklassi peegelkaamera või lihtne seebikarp) piiratuse tõttu. Dünaamilise ulatuse mõistmine oli minu jaoks fotograafia õppimisel üks olulisemaid ahhaa-hetki. Loe edasi, ning kui hästi läheb, võib see sindki edasise pildistamise juures palju aidata.

Dünaamiline ulatus lihtsalt lahti seletatult

Kujuta end ette seismas hämaras keldris ja vaatama uksest välja. Õues on ilus päikesepaisteline ilm. Sa näed keldri lage, kartuleid ja redelit, kuid sa ei näe uksest väljaspool olevat, sest valgus on liiga ere.

See on nii, kuna meie silmad ei suuda näha üheaegselt väga eredas ja väga hämaras valguses. Kui rääkida fotograafia terminites, siis võiks öelda, et inimese silm suudab korraga haarata umbes 24 stoppi ehk heledusastet. Seda heledusastmete vahemikku võib nimetada ka dünaamiliseks ulatuseks ning nii öelda, et inimsilma dünaamiline ulatus on 24 stoppi.

Inimene näeb silmaga, digikaamera aga sensoriga. Nii, nagu inimese silmal, on ka fotokaamera sensoril dünaamiline ulatus. See ei ole aga mitte 24 stoppi, vaid pea poole väiksem! Sõltuvalt kaamerast umbes 10-14 stoppi. See tähendab, et fotokaamerad suudavad “näha” inimsilmaga võrreldes palju piiratumalt. Kui meie näeme ühtaegu sinist heledat taevast ja rohelist tumedamat maastikku, siis fotokaamerale on see juba liiga suur heleduste vahe. Täpselt samamoodi, nagu meie silma jaoks koopast välja vaatamine. Kaamera näeb rohelisi puid ja põõsaid ning esiplaanil olevat karu, kuid ta ei näe taevast, sest see on maastiku taustal liiga ere.

Kolm võimalust pildistamiseks

1) Lasta kaameral säri mõõta kogu kaadri ulatuses. Kui varjualad ning helendid on kaadris tasakaalus (nagu alloleval pildil), leiab kaamera mingi keskpärase tulemuse. Taevas ei jää aga sugugi nii sinine, nagu silmaga paistab ning varjualadki on tumedamad, kuni nad võiksid olla:

dyn-ul-1

IMG_9401-small-

f/14, 1/30 sek, ISO 100, statiivilt

2) Lülitada kaamera särimõõdik punktmõõtmise peale ning mõõta säritus varjualalt – ehk käesoleval juhul taamal olevalt hekilt. Tulemus: varjualad on kenasti rohelised, taevas ning samuti ka alad, kuhu valgus otse peale paistab, on üle põlenud:

dyn-ul2

IMG_9400-small-

f/14, 1/13 sek, ISO 100, statiivilt

3. Kolmas võimalus on sellesama punktmõõtmisega mõõta säritus mitte hekilt, vaid taamal olevalt taevalt, mida me kangesti siniseks saada tahame. Tulemuseks on pilt, kus taevas on küll ilus, kuid kõik muu tume nagu öö:

dyn-ul3

IMG_9402-small-

f/14, 1/125 sek, ISO 100, statiivilt

Nii näeme, et fotokaamera ei suudagi jätta ühes kaadris pildile nii heleda taeva sügavsinist tooni kui ka taimede rohelust. Tavaliselt lepitakse selle esimese tulemiga ning liigutakse edasi järgmiste motiivide juurde. Kuid on siiski kolm peamist võimalust, kuidas tegelikult saab pildile püüda nii sinise taeva kui ka tumedama esiplaani. Kohe kirjutan.

Kolm tõhusat abinõu kaamera dünaamilise ulatuse probleemi vastu

1. Esimene võimalus on oodata õhtut või pilvisemat ilma ning pildistada siis uuesti. Hommikul vara või õhtul hilja ei ole taeva ja maapinna/hoonete heleduse vahe kaadris nii suur. Silmapiiril olev päike on mahedam ja varjud pehmemad. Seepärast on päikesetõus ja päikeseloojang (linna)maastikupildistajate lemmikaeg ja terava kontrastse keskpäevavalgusega nad tavaliselt pildistama ei tulegi.

2. Teine võimalus on kasutada kiilfiltreid. Just kiilfiltritega on pildistatud enamik neist profitasemel fotodest, kus taevas hingematvalt massiivsed pilvemassiivid kihutavad ning maastikki mõnusalt hele on. Kiilfiltritest ja nende kasutamisest vaata Point TV videot siin.

3. Kolmas võimalus on pildistada kolm fotot erinevate säritustega (nagu need seal üleval), ning – kasutades Photoshoppi või mõnda paremat HDR-piltide tarkvara nagu Photomatix – panna nendest piltidest kokku üks, suure dünaamilise ulatusega HDR foto. See allolev foto on pandud kokku Photomatix abil nendestsamadest kolmest ülalolevast pildist:

IMG_9400_1_2_tonemapped

HDR foto – kokku pandud kolmest ülalolevast erineva säritusega fotost Photomatix tarkvara abil.